Nurk

No one knows,that we're stuck in this eternal system.
That we're frozen in our unchangeable moulds.
That we're unable to move the doors of time,
that we don't really know the meanings of can's
Only we define the coulds.

  But what do know,

what to do

If we had the eternity to change

If we had the ability to make every black materia white

To make every tear a part of our hydrological system and therefore,

heal something,that's incurable-thirst of billion,loveless human being.

To offer something,we have,nevertheless, too much given, since we we're born into our frames.

To live,

to love,

to laugh

to give,

to thank

and most of all

to care.

But we lie in our untouchable ground. Under the tree of greed. And a cloud in the sky, which stays unnoticeable for us. We keep on chewing "our" so-called givings and live from paycheck to paycheck. We're frozen.

For eternity.

Kallis sohilapse pärisisa

...ehk näitan nägu kord aastas, ja käitun,nagu oleks alles eile teid näinud.
Üleüldiselt minu internetikäitumine võrdub juutuub,moluvihik, kõmu- ja kumulehed. Ühesõnaga-totaalne ajaraisk. Otseselt targemaks,peale randoomsete faktide ma ei saagi.
Ajatuulte valguses, kus pmst kõigist mu eakaaslastest on saanud üliõpilased, nagu Tartule kohane, on miun roll töötajana pigem tühine jututeema.JAH, olen saanud söögi alla ja söögi peale seda surkimist,et miks sa välismaale ära ei põrutanud, kui sul aasta vaba. Töötad,mängid ja sööd teiste maade proletaarlaste kujul jnejne. Asi on nimelt selles,et ma haun küll seda mõtet Maarjamaa tolm jalge alt pühkida, aga mitte täna ega homme.Ühesõnaga,mitte see aasta. Leian,et oleks targem ennast niivõrd grandioosseteks ettevõtmisteks korralikult sättida-nii vaimselt kui materiaalselt. Ei ole lihtsalt nii,et viskan lehed mahad ja padavai, uks pauguga kinni.
Suhtlusrindelt-meeletu nostalgia ja melanhoolia . Kõik see,mis oli pool aastat tagasi, on pea täielikult hävinenud. Ühtlasi olen pidanud tegema mitte nii meeldivaid ohverdusi oma sõprade ringkonnas. Nii loll aga samas tõsi kui see ka pole, lõpetades sidemed ühe konkreetse instantsiga oma seltskonnas, kaotad sa paratamatult ka kõik teised(ma ehk liialdan päris korralikult, aga sisimas ma tean ja tunnen niiviisi), mis teeb tohutult haiget. Tekibki see tunne, et sa ei olnudki isiksus ise, et sa olid algusest peale kõigest lüli, osake üldpildist, mille puudumist võibolla ei märgatagi. Seis on ahastamapanev ja päris raske aga elu läheb edasi. Lihtsalt-see mäng oli minu jaoks juba ammu lõpule määratud aga moe pärast ja tahtest mitte kergesti alla anda mängisin ikka lõpuni. Lõppude lõpuks jääb sulle ikka see väike osa,see käputäis, kellest sa kõige tugevamini kinni hoiad ja kellega sa koos kasvõi vanaduses sureksid. Keegi, kes aeg-ajalt ikka helistab sulle ja tunneb inimlikku huvi sinu käekäigu vastu.
Et mitte jätta muljet nagu ma siin kõike kritiseeriks ja hukka mõistaks,saan ma siiski aru,et enamus vastutust on minu kanda. Pärast kooli algust olen ma vaid mõned korrad väljas käinud ja sõpru näinud. Pole ammu enam nii hullusti joonud või lollusi teinud,nagu eelmine aasta. Pole enam tuju, täielik apaatsus on kõige vastu,igal juhul tundub kodus istumine kaunim variant kui väljas käimine ja inimestega tutvumine.Pole himu ega enesekindlustki,mille najal selliseid tegusid sooritada. Ma isegi vihastan,kui keegigi helistab või messengeerib mulle.
Ma tahan uskuda, et kõik läheb paremaks. Et ma õpin jälle usaldama, eelkõige iseennast. Kindlasti ei tule enam seda,mis oli eile ja aasta tagasi. Vähemalt rindel võiks rahu olla.