Nurk

No one knows,that we're stuck in this eternal system.
That we're frozen in our unchangeable moulds.
That we're unable to move the doors of time,
that we don't really know the meanings of can's
Only we define the coulds.

  But what do know,

what to do

If we had the eternity to change

If we had the ability to make every black materia white

To make every tear a part of our hydrological system and therefore,

heal something,that's incurable-thirst of billion,loveless human being.

To offer something,we have,nevertheless, too much given, since we we're born into our frames.

To live,

to love,

to laugh

to give,

to thank

and most of all

to care.

But we lie in our untouchable ground. Under the tree of greed. And a cloud in the sky, which stays unnoticeable for us. We keep on chewing "our" so-called givings and live from paycheck to paycheck. We're frozen.

For eternity.

Kallis sohilapse pärisisa

...ehk näitan nägu kord aastas, ja käitun,nagu oleks alles eile teid näinud.
Üleüldiselt minu internetikäitumine võrdub juutuub,moluvihik, kõmu- ja kumulehed. Ühesõnaga-totaalne ajaraisk. Otseselt targemaks,peale randoomsete faktide ma ei saagi.
Ajatuulte valguses, kus pmst kõigist mu eakaaslastest on saanud üliõpilased, nagu Tartule kohane, on miun roll töötajana pigem tühine jututeema.JAH, olen saanud söögi alla ja söögi peale seda surkimist,et miks sa välismaale ära ei põrutanud, kui sul aasta vaba. Töötad,mängid ja sööd teiste maade proletaarlaste kujul jnejne. Asi on nimelt selles,et ma haun küll seda mõtet Maarjamaa tolm jalge alt pühkida, aga mitte täna ega homme.Ühesõnaga,mitte see aasta. Leian,et oleks targem ennast niivõrd grandioosseteks ettevõtmisteks korralikult sättida-nii vaimselt kui materiaalselt. Ei ole lihtsalt nii,et viskan lehed mahad ja padavai, uks pauguga kinni.
Suhtlusrindelt-meeletu nostalgia ja melanhoolia . Kõik see,mis oli pool aastat tagasi, on pea täielikult hävinenud. Ühtlasi olen pidanud tegema mitte nii meeldivaid ohverdusi oma sõprade ringkonnas. Nii loll aga samas tõsi kui see ka pole, lõpetades sidemed ühe konkreetse instantsiga oma seltskonnas, kaotad sa paratamatult ka kõik teised(ma ehk liialdan päris korralikult, aga sisimas ma tean ja tunnen niiviisi), mis teeb tohutult haiget. Tekibki see tunne, et sa ei olnudki isiksus ise, et sa olid algusest peale kõigest lüli, osake üldpildist, mille puudumist võibolla ei märgatagi. Seis on ahastamapanev ja päris raske aga elu läheb edasi. Lihtsalt-see mäng oli minu jaoks juba ammu lõpule määratud aga moe pärast ja tahtest mitte kergesti alla anda mängisin ikka lõpuni. Lõppude lõpuks jääb sulle ikka see väike osa,see käputäis, kellest sa kõige tugevamini kinni hoiad ja kellega sa koos kasvõi vanaduses sureksid. Keegi, kes aeg-ajalt ikka helistab sulle ja tunneb inimlikku huvi sinu käekäigu vastu.
Et mitte jätta muljet nagu ma siin kõike kritiseeriks ja hukka mõistaks,saan ma siiski aru,et enamus vastutust on minu kanda. Pärast kooli algust olen ma vaid mõned korrad väljas käinud ja sõpru näinud. Pole ammu enam nii hullusti joonud või lollusi teinud,nagu eelmine aasta. Pole enam tuju, täielik apaatsus on kõige vastu,igal juhul tundub kodus istumine kaunim variant kui väljas käimine ja inimestega tutvumine.Pole himu ega enesekindlustki,mille najal selliseid tegusid sooritada. Ma isegi vihastan,kui keegigi helistab või messengeerib mulle.
Ma tahan uskuda, et kõik läheb paremaks. Et ma õpin jälle usaldama, eelkõige iseennast. Kindlasti ei tule enam seda,mis oli eile ja aasta tagasi. Vähemalt rindel võiks rahu olla.

Suitsiider

Paar päeva kevaddepressiooni on mõtted täitsa lahti koorinud, mistõttu on igasugune väline mõju hästi vastuvõetav. Nii halbu kui häid asju.
Siin, Artur Alliksaare luuletustes "supeldes"(vajalik,nii akadeemilises kui ka tuleviku mõttes), hakkas täitsa lahe seest.

Alternatiive

Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda? Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas kerkime katusele või kattume kergusest? Kas vigu korrutada või korda vigurdada? Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi? Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda? Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada? Kas panti kantida või kanti pantida? Kas uuri puurida või puuri uurida? Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? Kas minna lootuseta või loota minemata? Kas rühmata andele või anduda rühmale? Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda? Kas suurepäratseda või pärasuurutseda? Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda? Kas keelamist piirata või piiramist keelata? Kas palju kitsendada või kitse paljundada? Kas käsi laotada või laost käsitada? Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata? Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada? Kas orja himustada või himu orjastada? Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada? Kas lakka lennata või lendamist lakata? Kas heli salvestada või salve helistada? Kas vägi läbistada või läbi vägistada? Kas ilu imetleda või imet ilustada?          Et elu armastada, peab armu elustama.

Tendentsideta sententse haruldaselt aktuaalsetest asjadest

Arvab see, kes ei tea, mis on meeltepett,
et kergem on ujuda pärivett.

1.

Päev on rauge ja lõpmata loid.
Päev on eneselegi kauge ja kentsakas ta kehahoid.
Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepeal muutnud meelt.
Väehulgad sirutavad käepulgad.
       Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi.
       Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma
                       ja salgama oma kalduvust kalguvusele.
Alguses pidi olema valgus.
    Muidu olnuks loomine lootusetu.
Valguses on võrdselt valu ja hurma.
Kuni on valgust, ei saa olla surma.
    Terveid ajastuid ma magasin.
    Nüüd käse, et mu jäsemed ei oleks nii väsinud.
Oma vaesuse ma ära jagasin.
    Kust ma ta tagasi saaksin?!
      Valvsat vaikust sulle kingiks pakkusin.
      Laevasinepilud täis on takkusid
                  ja tõrva kõrvad.
      Minu ees on elunälg ja taga mõrvad.
      Minus loomi koos on paariti.
      Välja ma neid lasen saariti.
      Loomi on häid ja pahu,
          ühtepuhku uimaseid ja neid, kes
              kusagil ei leia rahu.
      Loomi on kartlikke ja paiklikke.
      Loomi on partlikke ja luiklikke.
  Ei tea kohe, kuidas neid kõiki kohelda.
Ei tea, kellele kindel olla ja kelle juures kahelda.
           Iga öö on meri.
           Iga mõte on laev.
           Iga uni on saar.
Iga silmapilk on mõne võimaluse varing.
    Vähesed ei söösta kinnisilmi mööda oma sihist.
         Salgamine veelgi salvavam on pihist.
   Mis on parim, selgub alles läbitust.
         Omama peab tervet häbitust.
             et puhtaks jääda igas saastasajus
             ja murdmatuks ükskõik kui raskes rajus.
Koosnen valikuta kurbusist ja naljust.
Mind on palju ja iga paljastus vaid suurendab mu paljust.
         Iga sügis süvendab mu haljust.
     Süda purskub nagu vesi kaljust,
          ja ta riik on teispool tajupiire.
     Olen ehakiire kiivalt kustuv naeratus,
          olen enda katkev kordumine,
          julmus õnnes, veetlus ohus, virgus vaevatus,
          silmapiiri kauge, kutsuv vine.

Puhastus

Nii nagu ka kodudes käib kevadine suurpuhastus, tuleb seda sama teha ka mõtetes. Pane kastidesse või viska ära kõik halvad või mandunud mõtted,tunded ja inimesed. Küüri oma ajuplatvorm hangunud plekkidest peegelsiledaks, tõmba tolm oma süsteemiriiulitelt, ava aknad,et sisse lasta värsket õhku. Tee endale uus soeng,värvi juuksed ja hakka kirevaid rõivaid kandma. Ära hoia saasta oma mõttelistes voodialustes,lauasahtlites, kapivahedes vaid leia võimalusi nende neutraliseerimiseks-hävitamiseks jalutuskäikudel, rulluisutamistel, kevadjooksudel, sigaretitõmbamistel, pubiõhtutel etc. etc Ja ära muretse, kui mõni küsimus jääb vastamata-sinu värskeltpuhastatud pea ei vajagi üleliia uut kola, mis sul nagunii ilmselt pähe tolmurullid ja juuredki lõpuks kasvatab. Lase ennast vabaks, lase endal lennata.

But I must be a supergirl!

Where's the rush? Baby hush hush!

Tantsisin oma jalad 2 ööga nii läbi,et peaksin jalatallad vist ära kindlustama.
Kevad on aeda toonud igast kummalisi olendeid(loe:isakasse) kes talve lõppedes oma urust loomulikke vajadusi rahuldama tulevad. Muidugi minu nurrumootoril on  fertiilsed organid veterinaari toel välja lülitatud,kuid ega see väike tühiasi ei takista teda oma palderjanilaadset odööri igale poole levitamast. Nii sai kannatada minu kullakallis hommikumantel, mis pärast õndsat pesukorda väljas, olematu kevadpäikese käes kuivas. Ilmselt jääb see eau de Gato/eau de Timberg sinna pikaks ajaks oma olemasolu meenutama, vaatamata lugematutele pesukordadele(seda isased kassid lakuksid!)
Neljapäeval vedasin end neiu Lauraga kluppi-puppi-lokaalidesse, kus ümberkehastusime üliõpilasteks.Marsruut Piro-Illegaard-Atlantis-Illukas päädis minu breakdowniga kell pool 2 ät klaab Illuusiooon,kust laekusin, süda läikimas,koju.
Reede(pff,tahtsin laupäevast rääkida) käisin Burksi ja Raideriga linnaman-esialgu herr Timmeri juures tinunni panemas,kuhu hiljem ühines ka Aavo.BurksRaider otsustasid mitte edasi piduda ning mina ja Aavo kohtusime preili Müürsepa ja härra Samueliga,kellega koos käizime tanzujalakezi klaab Tallinnas keerutamaiez.(Krt, söör Kasearu-poolearu jäigi VIP ruumi konutama,kuniks meie seal kell 2 vehkat tõmbasime)
Laupäev,ehk täna ei tee ma mitte kottigi(jooksmas käisin), sülitan lakke ja ootan kuni see pähe tilgub. Tegelikult oleks üht suurt rauast jalga vaja,mis mulle pidevalt tagumikku taoks,et oma asjad ükskord tehtud saaksin..

ARRIVEDERCI,PORCOLINO!

..ja väänates taskurätti kuivaks..

Korraks hingad veel sügavalt sisse
ikka nii,et keegi ei kuuleks
ja võtad ebatavalise hoiaku
justkui nipsasi,keda ei armastata
ning kes ei suuda ka ise armastada.

Merekarva silmadega seirad teiste nägusid
mis tunduvad sinu jaoks kui Põhja-Korea maakaardid
ja sa tead,et ka sinul on aegumisaeg
nagu igale esemele kohane.

Seetõttu lasedki sa igal hallitusel,täil ja prussakal
enda kallal oma töö teha,sest see on kõigest
Looduse Loomulik Seadus.

Milleks peaksid sa saama kvaliteetset teenindust,
kui ise oled kvantiteet?

Leidsin selle mõistujutu(mille toppisin värsilisse ülesehitusse) kuskilt märkmete lahtistelt lehtedelt. Sobib vist tänaõhtusse konteksti isegi.
http://www.youtube.com/watch?v=vK7xIrg-VIg

t hj s.

Ma lihtsalt ei tea mida teha,mida ette võtta või mida endaga peale hakata. Nagu mingis kuramuse idiootses nõiaringis passiks.Homme kooli ka ei jõua selle pärast. KAUA ma sellele anduda kavatsen?
Ja ma pean vabandama enda pärast, milline ma olen või lihtsalt varjama seda,milline ma olen.
Tahaks olla veel kord see muretu laps,kelle elu mõtte oli paljajalu hommikust õhtuni sopa sees huiata ja mitte hoolida sellest,mis teised tast arvavad. Tahaks tagasi seda vanemate autoriteetset kontrolli,kus omad piirid olid sulle ette näidatud, mitte ei pidanud  sa neid ohjama enese initsiatiivil. Teadsin siis,et karistus oli õigustatud, mitte nagu nüüd,kus karistus on rutiinne osa sinu elamis- ja tegevusprotsessist.
Ma ei saa olla üksi ja ma ei saa olla koos teistega, ma olen orjastatud oma kinnismõtete poolt ja ilmselt selle tunneli lõpus on valgus ikka väga kaugel!

Ei tahtnud siia oma pisaraid valada, aga ehk hiljem kunagi on parem oma sõnadega tõtt vaadata. Õigupoolest tahaksin 40 aastaselt oma 19-aastasele minale kirja kirjutada.Enne tuleb aga sinna jõuda!

Honey boo-boo chiild!

Kuna ma pole nädal aega midagi kirjutamisväärt teinud,postitan teile siia video Ameerika Unelmast

Haiguses ja sõjas

Kuna ma pühapäevast saati olen end tohterdada üritanud(päev läbi maganud ja kõhtu valutanud) siis midagi väga soliidset kirja panna ei olegi.
Pildikesi võin visata mis tehtud sai.Neid tuleb veel:)

Photoshoot laupäevast

Mina Sandra koera kiusamas,aje

Ja lisaks ka videokesekene

Arrivederci!

Teie kõhugripine Kadi

Multitasking madness..

Mul oli kõige ekstreemsem-tegevusterohkem laupäev ajaloos..
Päeval oli muidugi see pildistamine, pärast seda üritasin sõba veidikeseks silmale saada,et õhtuks paremini vormis olla.Ei õnnestunud Une-Matit päeval tülitada...
Alustasin õhtut orienteeruvalt 7 paiku,kui laekusin Tauri juurde.Võtsime mõned leivaveed-käärinud viinamarjamahlad ning muljetasime elust ja meestest üldse. Tantsisime ka,meeletult tantsisime. Kuskil 9 ajal tuli Tauri sõber Martin ka külla ning tõmbasime seltsimehelikult kärsad likku.10 ajal laekusime linna poole,selleks et bussi peal oma purjusolekut kamuflaažida kehastusime Norra ja Taani kodanikeks(Hi, my name is Stella,I'm from Kopenhagen,we there don't have so cheap alcohol,I think I will take loads of beer with me to the ship.So Tauri, what places you know to suggest?)
TauriMartin lippasid ise kusagile sõbranna poole peomeeleolu looma, ise sain kokku Helerini,Birgiti ja nende sõbranna Kadriga.Seejärel lippasime kluppi tantzujalakezt soendama. Eks ta mingisugune Power Hit Radio oli aga kerge soojustus all,vahet ei olnud,mis muusika järgi kepselda sai. Klubis nägin palju vanu tuttavaid-sõbrannasid kellega koos mõned ammunägemise-tantsud vihutud sai.
Kusagil poole 2 paiku seadsime sammud Trehvi Reimo gig'ile-sünnipäevale. Taaskord tervitasin tuttavate laviini, kuulasin sõprade indie-loomingut ja nautisin momenti.
Märkamatult sai kell juba 3, Birgit Raideriga suundus koju, mina pidin jalad selga võtma ja Tauriga kokku saama(ta lubas piule sisse nihverdada). Tee peal kohtasin maailmarändurit- Kellit ja nukunägu-Liisut, kes nõudsid,et pärast pidu ma nendega Poolde Kuute laekuksin.
Tauri võttis rajalt maha ning peole sain viieks minutiks tasuta sisse, tõesõna, see oli minu jaoks pisut ekstreemne koht olemiseks. Seetõttu, et 5ks minutiks sisse-välja sain,ütles üks sealviibinud neiu,et mind on liiga palju. Hea tähelepanek!
Seejärel ütlesin hüvastijätusõnad ning läksingi Poolde Kuute Kelli ja Liisuga vestlema.Mingi moment väsisid nende meessaatjad ära ning nad läksid koju.Lubasin nendega neljapäeval Püssi minna,vaatab mis saab:)
Ise kohtusin veel kahe sõbraga,kes pärast Remi pidu veel linna olid jäänud . Kell oli siis juba omandanud sihverplaadiga tiksuja staatuse..Ausõna. Saatsime ühe sõbra takso peale ning läksime Toomemäele,kus vestlesime kella 6ni hommikul elust ja inimestest. Mingi hetk transportisin end taksoga koju ning siin ma nüüd olen-maganud ca 4 tundi, homme on kool ja tuba on ka koristamata..
IGATI meeldejääv õhtu-öö-hommik oli,aitäh kõigile osalistele;)!
Teie Kadi!

Step up!

Uus aasta,uued lubadused,või siiski mitte?
Käisin eile Raimondi sünnipäeval, teemaks oli Lady Gaga(naistele). Janikat ikka üle ei trumbanud ja üks neiu oli samuti vägagi Gagalik. Rahvast oli küllaltki palju, mina ja Sandra olime esimeste seas, mis tähendas et kohe pisteti pits teravat pihku. Peale lahendasin veel õllesid ja saateks meeldiv jutuajamine Sandra,Merikese,Janika ja Liina-Maiga. Minu seltskond riietust stiilipeost lähtuvalt küll küllaltki tagasihoidlikult võrreldes mõndade eriti julgetega, kuid väljapaistvus ju ei tee paha:)
Laekusin koju kusagil kell 12 sest tervis ja varane tõusmine ei tahtnud eriti mu pidumeeleolu pooldada.
Täna hommikul lippasin linna, et klõpsutada pilte preili Lipping'uga. Sain taga targemaks selles suhtes,et kui minul peaks mingi fotograafisoon olema,siis oleks see eskiisis:Teenager with Nikon.
Ilm on täna imekaunis,selline kargelt novembrikuine,minge jalutama;)
PS! Ülaltoodud ürituste kohta on olemas ka pildimaterjalid,need lisan siis kui käppa saan:)
Teie Kadi!

Keerutame tantzujalakezi

Noniii, Kadi Klubihunt ründas kolmapäevasel tormisel päeval oma püha altareid..
Esmalt patseerusin circa 8 ajal Birgiti poole, kus pärast ühe õlle manustamist sai poole elu ära jutustatud...
Kusagil poole kümne ajal seadsin sammud linna poole kohvikusse Armastus, kus preili Kadri Lippingu ja tema co'ga arutlesime mees-naisstaaride ilu ja elu. Lisaks sain teda et Fairtrade kohv pidavat kõige parem olema(3 kuud tualetipaberita,et seda soetada saaksin,bullseye!)
Edasi patseerusime Metrosse kohvijahile ning seejärel(pärast pikki vabandusteromaane oma telefoni mittekuulmise pärast) Illukasse Retrole. Pidu oli väga njom,sõin ja jõin(kaks punast joont alla) seal minagi. Nägin ammukadunud klassiõdesid, nii uusi kui vanu, ja kepsutasin jalakest kella poole kolmeni, kuniks KatuMannil tuli tuju minna viimaseks tunniks Club Tallinnasse ühe euri peole. Muusika oli totaalselt erinev aga tantsida-tutvuda sai. Kui jalakesed ära väsisid istusime klubi sulgemiseni KatuManniArliTiinaMiinaga baarilauas ja rääkisime elust ja selle muredest-rõõmudest.
Kell 4 patseerusime taksojuhte terroriseerima ja aurudega purjuks ajama ning iga kena roju sai kenasti oma koju.
Magamisest aga seekord suuremat süžeed kirja panna ei saa,kuna minu neljajalgne turbodiisel näriline otsustas   oma äsjaavastatud skille jooksuratta peal arendama hakata. Peaks vist tõesti geneka sinna taha ajama, Eesti Energial ka vähem kliente..
Täna teeme preili Sandra Vasega kauaplaneeritud kokkamisõhtu ära. Kui Tartu on kaetud kõrbelõhnaga,siis vähemalt teate,milles asi.
Kallipalliralli ja minge välja Lörtsimemmesid tegema!
Teie Kadi!

Kiirpoeesia(?)

Sina!
Sa ei ole loodud Kellegi jaoks
Sa oled loodud kõigi jaoks.
  Sa ei ole loodud hoidma Kellegi kätt ja vaatama Kellegi silma
  Sa oled loodud mõistma Kõigi tundeid ja Kõigi rõõme
Sa ei ole loodud loovutama tervet oma südant Kellelegi
Sa annad tükikesi sellest Kõigile
   Sa ei ole loodud surema Kellegagi
   Sa ei ole loodud surema Kõigiga
   Sured sa ikka üksinda..

Paatoslik-egoistlikult

Võin uhkusega öelda,et alanud aasta 2 esimest päeva pole ma mitte s*ttagi tarka teinud! Maailm ei läinud ei paremaks ega halvemaks selle pärast..

Samas 2.jaanuar pole veel lõppenud..(Lootus on lollide lohutus)

Summoniseeritud 2011

Mida ON(nii füüsilises kui vaimses mõttes)
*Suitsetamisest võiks teha eraldi eelarve
*Olen kaldunud alkoholismile ja olen ka sellest välja tulnud(vastukaaluks suvisele igapäevasele kahele kuuspakile joon nüüd tavaliselt kord-kaks nädalas maksimaalselt 2 purki,pühi arvestamata)
* Olen olnud paranoiade küüsis, nüüdseks loodan neist jäädavalt vabaneda
* Olen muusikamaitseid vahetanud sagedamini,kui mõni mees sokke
* Olen endiselt liiga temperamentne(see võiks olla küll aasta 2012 parandamisväärt landmark)
* Olen saavutanud abituriendi staatuse
* Olen aasta jooksul kurameerinud rohkem, kui senini oma elu jooksul, ent lootused printsi valgel hobusel kohata on juba ammu lahtunud.Ega ei malda otsida ka.
* Tutvusringkond on oluliselt laienenud nii tuliuute kui ka uuenenud vanade sõprussuhete arvelt.
* Olen juba suhteliselt püsiv degustaatori tööpostil.
* Olen üha rohkem lapsendanud selliseid päevi,kus toimetan korraga rohkem, kui eelnevatel aastatel nädalaga(multitasking madness)
*  Olen kokkamist hakanud rohkem praktiseerima(kaugemale ja paremini,kui praemunad)
* Olen lugenud circa 20 raamatut(EI MA EI MÕTLE SEALHULGAS AJAKIRJU!)
* Olen õppinud oma lauseid ja mõtteid paremini konstrueerima, et mitte pudikeelse pubeka muljet jätta.
* Olen püüdnud inimesi paremini mõistma õppida-enne ennatlikke järeldusi tungida natuke pinnast sügavamale.
* Olen jälle iseenda elu peremees(ja loodetavasti pole see praegune olek vaid orkaani silm-vaikus enne järjekordset puhangut..)

EI OLE
* Ma ei ole taktitundeline,päris tihti ei ole,selle vastu aitab hilisem vabandustelaviin,mis pole üldse parim valik sellise käitumismalli puhul.Aastal 2012 üritan seda muuta.
* Hiljuti tegin võimsa avastuse,et mul ei ole kahju endast anda. Õppisin niiviisi iseendaga jälle sina peale saama. Andmise tunne on nii lohutav ja raviv:) Nii füüsilises kui vaimses mõttes.
* Ma ei ole alustanud oma toa remondiga,mille ma püstitasin eesmärgiks juba maikuus.
* Ma ei ole taganenud mõttest peale keskat teatriga tegelemise suhtes.
* Ma ei ole eeskujulik õpilane.Enam ja endiselt,nii koolis kui väljaspool kooli.
* Ma ei ole piljardimängimist endiselt ära õppinud.
* Ma ei ole sellegipoolest oma lapselikust naiivsusest üle saanud.(Eks see vist on meis kõigis,ka siis,kui 100 kukub)

Aga ma armastan teid,mu sõbrad. Jäägitult ja igavesti;)!~
Kõige paremat,hullumeelsemat,ekstreemsemat,armastuserohkemat, võimalikult pingevabat, tutvusterohket,viljakat uut aastat teile,mu kallid!!!!!