t hj s.

Ma lihtsalt ei tea mida teha,mida ette võtta või mida endaga peale hakata. Nagu mingis kuramuse idiootses nõiaringis passiks.Homme kooli ka ei jõua selle pärast. KAUA ma sellele anduda kavatsen?
Ja ma pean vabandama enda pärast, milline ma olen või lihtsalt varjama seda,milline ma olen.
Tahaks olla veel kord see muretu laps,kelle elu mõtte oli paljajalu hommikust õhtuni sopa sees huiata ja mitte hoolida sellest,mis teised tast arvavad. Tahaks tagasi seda vanemate autoriteetset kontrolli,kus omad piirid olid sulle ette näidatud, mitte ei pidanud  sa neid ohjama enese initsiatiivil. Teadsin siis,et karistus oli õigustatud, mitte nagu nüüd,kus karistus on rutiinne osa sinu elamis- ja tegevusprotsessist.
Ma ei saa olla üksi ja ma ei saa olla koos teistega, ma olen orjastatud oma kinnismõtete poolt ja ilmselt selle tunneli lõpus on valgus ikka väga kaugel!

Ei tahtnud siia oma pisaraid valada, aga ehk hiljem kunagi on parem oma sõnadega tõtt vaadata. Õigupoolest tahaksin 40 aastaselt oma 19-aastasele minale kirja kirjutada.Enne tuleb aga sinna jõuda!