Siin, Artur Alliksaare luuletustes "supeldes"(vajalik,nii akadeemilises kui ka tuleviku mõttes), hakkas täitsa lahe seest.
|
Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? Kumb oleks õigem- kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda? Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks? Kas kerkime katusele või kattume kergusest? Kas vigu korrutada või korda vigurdada? Kas hakkame kisendama sosistusi või sositama kisendusi? Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda? Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada? Kas panti kantida või kanti pantida? Kas uuri puurida või puuri uurida? Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi? Kas minna lootuseta või loota minemata? Kas rühmata andele või anduda rühmale? Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda? Kas suurepäratseda või pärasuurutseda? Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda? Kas keelamist piirata või piiramist keelata? Kas palju kitsendada või kitse paljundada? Kas käsi laotada või laost käsitada? Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata? Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada? Kas orja himustada või himu orjastada? Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada? Kas lakka lennata või lendamist lakata? Kas heli salvestada või salve helistada? Kas vägi läbistada või läbi vägistada? Kas ilu imetleda või imet ilustada? Et elu armastada, peab armu elustama. |
Arvab see, kes ei tea, mis on meeltepett,
et kergem on ujuda pärivett.
et kergem on ujuda pärivett.
1. |
Päev on eneselegi kauge ja kentsakas ta kehahoid.
Sõnad naasevad sõjatult, sest nad on vahepeal muutnud meelt.
Väehulgad sirutavad käepulgad.
Nende peopesad on täis munast kooruvaid punapäikesi.
Nad tõmbavad taeva tumedat tekki katma
ja salgama oma kalduvust kalguvusele.
Alguses pidi olema valgus.
Muidu olnuks loomine lootusetu.
Valguses on võrdselt valu ja hurma.
Kuni on valgust, ei saa olla surma.
Terveid ajastuid ma magasin.
Nüüd käse, et mu jäsemed ei oleks nii väsinud.
Oma vaesuse ma ära jagasin.
Kust ma ta tagasi saaksin?!
Valvsat vaikust sulle kingiks pakkusin.
Laevasinepilud täis on takkusid
ja tõrva kõrvad.
Minu ees on elunälg ja taga mõrvad.
Minus loomi koos on paariti.
Välja ma neid lasen saariti.
Loomi on häid ja pahu,
ühtepuhku uimaseid ja neid, kes
kusagil ei leia rahu.
Loomi on kartlikke ja paiklikke.
Loomi on partlikke ja luiklikke.
Ei tea kohe, kuidas neid kõiki kohelda.
Ei tea, kellele kindel olla ja kelle juures kahelda.
Iga öö on meri.
Iga mõte on laev.
Iga uni on saar.
Iga silmapilk on mõne võimaluse varing.
Vähesed ei söösta kinnisilmi mööda oma sihist.
Salgamine veelgi salvavam on pihist.
Mis on parim, selgub alles läbitust.
Omama peab tervet häbitust.
et puhtaks jääda igas saastasajus
ja murdmatuks ükskõik kui raskes rajus.
Koosnen valikuta kurbusist ja naljust.
Mind on palju ja iga paljastus vaid suurendab mu paljust.
Iga sügis süvendab mu haljust.
Süda purskub nagu vesi kaljust,
ja ta riik on teispool tajupiire.
Olen ehakiire kiivalt kustuv naeratus,
olen enda katkev kordumine,
julmus õnnes, veetlus ohus, virgus vaevatus,
silmapiiri kauge, kutsuv vine.